Kohila Ümnaasiumi 5. klasside talvine looduslaager

Pildid

31. jaanuaril asus Kohila Gümnaasiumi eest Lõuna Eesti poole teele üks lõbus seltskond, kelle moodustasid valdavas osas viiendikud. Õppereisi  esimeseks peatuspaigaks oli Jääaja Keskus, kus külastasime ekspositsiooni, uurisime ja mängisime. Osalenud õpilased teavad ja on näinud jääajal elanud loomi, lugenud erinevates keeltes sõna jää. Saanud teada, kui palju erinevaid liitsõnu sõnaga jää saab moodustada. Tutvuti  liustike mõjuga maastikele ja uuriti jääajajärgset looduse arengulugu. Aeg lendas õppides märkamatult  ja peagi jätkus teekond  Otepää poole.

Ööbimispaigas Piiril ootas meid ees sealne peremees Heiki, kes andis juhtnöörid tubadesse jaotumiseks ning peagi olid kõik lapsed mõnusates soojades  elamistes. 

Kell kolm algas esimene katsumus Lõuna-Eesti küngaste vahel-suuskadel  matk Harimäele.  Teada oli, et läbida tuleb 5 kilomeetrit ning tasasele maale on vahelduseks ka natukene järsemad künkad, kui need, mis Kohilas on.  Me peaaegu kõik jõudsime sihtpunkti ning tublimad ka Harimäel asuva vaatetorni tippu. Õhtuks olid lapsed väsinud, aga laagrist ei saa puududa disko. Seekord oli diskotajateks  põhiliselt õpetajad, aga lapsed  käisid meid ka vaatamas ja kui tuli väga hea lugu, siis tehti ka mõni tants. Eriti kiidame tantsijaid Marite ning Kris-Steven.

Esimene öörahu tuli mõnele toale väga rahulikult, aga mõned toad olid teinud kohtumisõhtu ning õpetajad olid need, kes kella 22.30 ajal kõik magama suunasid ning oma tubadesse saatsid.

Ahjaa, enne magama mineku aega jõudsid meieni ka kuuldused, et Piiril kummitab. Ning esmalt kuulsid sellest muidugi vanemad Kohilas ja alles siis jõudsid jutud õpetajateni.  Paanika missugune – tõeline laager. Seega 5 noormeest kolisid õpetajate majja, sest seal oli turvalisem. Kui kummitusest rääkisimeperemees  Heikile, siis ta naeris, et lastel on hea fantaasia, sest iga kord mõeldakse mõni huvitav kuju välja ja tavaliselt ikka selline kole, keda karta tuleb.

Teise päeva hommik algas meil rivistusega ning hommikuvõimlemisega ning sööma saadi seekord tantsumängu „Kaks sammu sisse poole ….“ saatel.  Esialgu tundus sedamoodi sööma jõudmine võimatu, aga siis keegi avastas nipi, kuidas ikka edasi ka liikuda õnnestub. Peale sööki valmistusime 6 tunniseks õppekäiguks Otepääl.  Kell 10 olime kohal Pühajärvel, kus meid ootasid kaks retkejuhti ning me läbisime programmi „Loomade elu talvel“ . See oli väga põnev ja me kõik kuulasime huviga ning õhtusel viktoriinil selgus, et lapsed olid palju uut ja põnevat endale meeldejätnud. Näiteks -  „Miks on haraka pesa katusega ning ukseava väga väike?, Miks langevad enamasti kopra poolt langetatavad puud vee poole? Kuidas teha vahet eemalt põdral ja metskitsel jne. jne.“  Saime tõestada enda jaoks, miks me võime metsas ära eksida, kuigi teame , et kõndisime enda arvates koguaeg otse. See oli uskumatu, kui „otse“ tegelikult me liigume.

Vahepeal väike šoping Otepääl ning edasi kaheks tunniks snowtubetama. Meil oli kaasas päris palju lapsi, kes varem polnud selle vahva meelelahutusega tegelenud.  Meeldis.

Ööbimispaika tagasi jõudes oli plaan natukene puhata ning süüa ja seejärel suusatama Käärikule, kus õpetaja Leo viis läbi ka vahva koolituse, kuidas tuleb korralikult mäest laskuda ning kellel kõik õnnestub saab viimasel päeval proovida ka laskumist sellelt mäelt, kus teised sõidavad lumelauaga või mäesuuskadega.

Õhtu lõpetas loodusviktoriin ja võidukas meeskond oli nimega „Emu“.

Loodusõpetuse projektid, mis olid esialgu planeeritud teiseks laagripäevaks, nihkusid kolmandaks. Projekte juhtis õpetaja Merle ja teda assisteeris huvijuht Tiina. Lapsed said teada, kuipalju on lumes õhku ning täitsid väga hoolega ka töölehti.  Veel uuriti mikroskoobi all oma käte puhtust ning seda mis kõik lume seest välja sulab. Igal juhul olen kindel, et need lapsed, kes kaasas käisid ja katseid tegid, enam naljalt lund suhu ei pane.  Looduslaagri lõpuks määrati veel erinevate tunnuste põhjal puid.  

Tagasiteel oli buss kuidagi väga vaikne ja lapsed olid väsinud, aga õnnelikud. Ja koos arvati, et järgmisel aastal peaks kohapeal olema neli päeva, siis tuleb õige laagritunne.

Soovin siinkohal väga tänada –õpetajaid Kirstit, Edithit, Merlet, Tiinat ja Leod.  Meie kooli juhtkonda, kes toetasid meie tegemisi ning kõiki klassijuhatajaid, kes lapsed kaheks päevaks meiega kaasa usaldasid, bussijuht Toomast ning Piiri Puhke- ja Spordikeskust.

Üritust finantseeris Keskkonnainvesteeringute Keskus.

AITÄH!

Merike Tiidrus

Klassiõpetaja, looduslaagri koordinaator