Kohila Gümnaasiumi loodussuuna looduslaager Hiiumaal

 
Väljavõte looduslaagri blogist.
 
25. augusti pühapäevahommik, äratus 6.30. Küll ei viitsiks minna, magaks veel natuke. Oh ei, peab.  Kas kõik on kaasas: esmaabipakk, nimekiri, päevakava, telefon, fotokas? Ju on. Helisebki  telefon. „Mida nüüd???“, mõtleb Kirsti. Helistajaks on õpetaja Kadi, kes on haigestunud ja ei saa tulla. Mnjah, esimene langeja olemas. Ei tõota tulla midagi head…
Õnneks ootab Prillimäel rõõmsameelne õpetaja Edith ja ilm on vähemalt lootustandev. Garderoobitädi oli varahommikul juba avanud uksed, et me  saaks kaasa võtta palli, Maksutovi teleskoobi, binokulaari, topsluubid, märkmikud ja muu vajaliku trini-träni. Bussijuht Andres  ja kõik kes lubasid tulla, olid täpselt õigeks ajaks kohal. Seekord siis 28 õpilast. Kõik äärmiselt toredad noored inimesed. Mõned juba „vanad kalad“ loodusõppekäikudel, teised esmakordselt. Seltskond on särav ja sõit Rohuküla sadamasse kulgeb viperusteta.

Taevas on pilvitu ja on tuulevaikne. Harukordne augustikuu ilm. Päike sillerdab ja praami Koguva taha jääb sirge vahune triip. No kohe täitsa sirge. 
Ilus, ilus oled Hiiumaa oma laidude ja rannaäärse kidura taimesikuga ja liigirikkusega.
 
Esimene peatus Suuremõisa loodusõpperada. Meile vastu on tulnud Karin Poola, kes on Palade Loodushariduskeskuse koolitaja. Karini juhendamisel läbitakse ligi kahe kilomeetrine õpperada, kus tutvutakse erinevate puuliikidega.
 
Saime teada, et palderjani tasub korjata talvistesse kompositsioonidesse, sest see säilitab oma lillaka varjundi ja on põnevalt haruline ka talvel, kui seda kuivatada nö püstises asendis. 
Õpperajalt tagasi tulles kiitis Karin väga meie õpilasi. Mille eest, lubas ta öelda alles Palade Looduskeskuse kivimajas. Kuna me sattusime nii hoogu loodusõpperaja läbimisega ei  jõudnudki Pühalepa kirikusse. Aga  tühja sest, tagasitulles jääb see meile tee peale. Siis käime läbi.
 
Järgmine peatus Soera Talumuuseum. Seal oli meil tellitud lõunasöök ja perenaine Õie Laksberg ootas meid tuliste kollaste tuhlite, koduste kotlettide, salati ja ternespiima-kohupiima-õunakoogiga. Küll on hea toit, ei jõua me ära kiita. Perenaine ütleb selle peale hiidlastele omase muhedusega, et no ärge kiitke siis, kui enam ei jaksa, vaid sööge.  Igatahes oli viietärni toitlustus, soovitame kõigile. 
 
 
Lasime natuke leiba luusse ja siis suundusime Palade Loodushariduskeskusesse, kus läbisime koolituse "Hiiumaa maastikud". Saime teada, et Hiiumaa on kõige metsarohkem maakond Eestis ja palju muid toredaid fakte Hiiumaa kohta. Saime ka igaüks raamatu, kus kõik see sees kirjas.
 
Palade kivimajas tutvusime erinevate kivimitega ja kivi kasutusvõimalustega. Otsisime kirjelduste järgi kivistisi ja joonistasime neid. Kõik tegevuste tulemused ja omandatud teadmised tuleb vormistada nö praktikapäevikusse, mis saab olema looduspraktika arvestuse aluseks. Kuna Karin reklaamis meile nii põnevaks Tahkuna piirkonna, kus on suurim jugapuude kasvuala Eestis ja kus leidub õhukeseks lihvitud liivakive, otsustasime  kalduda esialgsest reisiteekonnast kõrvale ja külastada Hiiumaa kõige põhjapoolsemat tippu, Tahkuna poolsaart. Siinkohal tuleb lihtsalt lugejal nautida vaateid fotodelt, sest sõnades kirjeldada on seda väga keeruline.
 
Tagasiteel külastasime tee äärde jäävat militaarmuuseumit. Kärdlas toimus väike shopping. Haarasime kaasa kõik vajalikud vahendid grillimiseks ning alustasime sõitu Kalana puhkeküla poole. Käisime läbi ka Ristimäelt, kus igaühel oli võimalus meisterdada oma rist. Ristimägi on aastatega ikka väga gigantseks kasvanud. 
 
Sõit Kalana poole jätkus võidu Päikesega. Ehh, meie kaotasime. Põikeseloojangut me ei näinudki, vaid verev taevas mere kohal märkis Päikese tudukohta.
Puhkekülas olid meie üllatuseks armsad ja väga soojad ning mugavad kämpingud. Mida hing oskaks veel ihata, kui grillimiskoha, külmkapiga sooja kämpingut mere kaldal.
 
Öösel, nii ühe paiku, panime üles teleskoobi ja vaatasime Kuud. Oli teine selline poolkerakujuline aukudega juust. Mobiili äpi abil leidsime ka Saturni ja Neptuuni. Öist romantikat jätkus hommikutundideni.


 

Esmaspäeva hommik

Soe hommikupäike ja sillerdav meri Kalana puhkekülas. Kõhud hääd paremat täis ning  bussirattad võivad veereda nüüd Ristna looduskeskuse poole. RMK looduskeskuse ees jaotusime kaheks grupiks-põhikool ja 10ndikud ühte ja 11- ja 12ndikud teise. Esimene grupp suundus mere äärde ning teine Kõpu soodesse.

 Jalutasime läbi palumänniku, pistsime suhu mustikaid, pohli ja nüüd on näpud, suud lillad. Kogu rännakut soodes juhtis rõõmsameelne Urve Merendi, kelle taktikepi all õppisime tundma erinevaid samblaid ja saime selgeks madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba erinevused. Samuti selgitati põhjalikult kuidas sood tekivad. Kellel kummikud jalas olid, läksid läbi viimasest soost, mida nägime. Bussi juurde tagasi kõndides nägime ka nelja lõopistriku, mis on isegi kogenud loodusefanaatiku jaoks haruldus. 

Nendes uuritud väikestes madalsoodes ja nendevahelistel luidetel kohtasime imelisi taimi. Näiteks imeilusat Carl Linne lemmik- ja vapitaime harakkuljust, soopihla, mille õie järgi sakslased teda veresilmaks kutsuvad ning looduskaitsealuste taimede II kategooriasse kuuluvat loim vesipaunikat, millel on väga omapärane ja kaunis leht.
 
Põhikooli ja kümnendike metsaretkel saime selgeks, mis vahe on ruumimeetril ja tihumeetril, imetlesime Ristna looduskeskuse lähiümbruse põlismetsa kogu tema väärikuses  ning jõudsime läbi erinevate metsatüüpide välja randa, kus õppisime ära tundma merihumurit, liiv-merisinepit, looduskaitsealuste liikide III kategooria taime rand-seahernest ja kurdlehist kibuvitsa, kes on meie aladel tulnukas.
 
Pärast õhtusööki külastasime Rebasmäe õpperada, Kõpu tuletorni ja nautisime Ristnas aukudega kive korjates päikeseloojangut. Kindlasti on buss tagasi mandrile sõites poole raskem kui enne, sest korjatud kivikuhjad on vaja ju koju viia.
 
Hetkel istume kõik lõkke ääres ja ajame laagrijuttu. Igal-ühel oma muljed ja nalja jätkub vist varaste hommikutundideni. Et lõkkesse oleks panna puid, siis oleme võtnud endale ka sarnase rolli RMKga -  puhastada Kalana metsaradu kuivanud okstest. Peab ütlema, et meil tuleb see oluliselt paremini välja kui RMK-l, sest rajad on pärast koristamist vabalt läbitavad. Ees ootab tähine ja pikk öö.
 

27. august- teisipäev.

Äääratus, hõikab õpetaja Edith. Kämpingutest tulevad välja väga uniste nägudega looduslaagrilased. Oli ka erandeid. Mõnedel oli juba ujumas käidud ja asjadki pakitud. Päike säras ikka veel pilvitus taevad ja me nautisime hommikusööki otse mere kaldal. "Kui vaid kolleegid teaksid, millest nad on ilma jäänud", õhkas õpetaja Edith.

Asjad pakitud, ja viimane foto Kalanas jäädvustatud, alustasime teed mööda Hiiuma lõunakülge kodu poole. Külastasime Vanajõe oru õpperada. Rasmus, kes on juba looduslaagri "vana kala" avaldas arvamust, et see oli kõige toredam õpperada kogu reisu jooksul :D. Kena lühike ja väga hästi hooldatud.

Vanajõeorust siirdusime Sõru sadamasse, kus oli meie esimene kauplusepeatus pärast 1,5 kauplusevabat päeva. Ühte põske kartulikrõpse või jäätist toppides imetlesime kauguses paistvat Saaremaad. Tekkis ka diskussioon maha kukkunud kartulikrõpsude üle. Kas neid ikka on otstarbekas sinna vedelema jätta, et tea ju, kuidas need mõjuvad lindudele, kes need sisse söövad.

Sadamast viis edasi tee Kassari saarele, mis on Hiiumaa küljes kinni tammidega. Seal käisime orjaku õpperajal ja villavabrikus. Kahjuks Orjaku õpperaja roostikus looklev laudtee oli suletud aga jalad said lambasitaga priskelt kokku. Osalejatele muidugi rõõm- rikkus tuleb aga bussijuhile mitte just kõige meeldivam. :D

Sealt jätkus sõit Kallaste pangale ja Pühalepa kiriku külastus, mis pühapäeval ära jäi, sai ka tehtud.

Nii see meie Hiiumaa reis kulges. Jäävad mälestused ja kaunid fotod aga eelkõige palju loodus ja keskkonnavaldkonna teadmisi Hiiumaast ning kindlasti soov tagasi tulla. Aitäh Keskkonnainvesteeringute Keskusele, kes meie reisi finantseeris.